Märkmed Johannes Pahapilli sõnavõtust Saarlaste Ühing Torontos

sügiskoosviibimisel Toronto Eesti Majas, 25. septembril 2004

(selguse huvides autori poolt peale suusõnalist esitamist veidi muudetud).

Armsad kaas-saarlased, austatud külalised,
lugupeetavad daamid ja härrad!

Nii, nagu sooviti, püüan anda lühi-ülevaate perekond Julius ja Heleene Pahapilli põgenemisest Rootsi 60 aastat ja kolm päeva tagasi – septembris 1944. Enne aga -- kui lubate – mainiksin mõningaid fakte, mis asetab meie põgenemise ajaloolisse konteksti. Ka see lühidalt.

(N.B. Siin jagas mu õde Anne kuulajaile välja lehe ülevaatega piirkonnast,

millest on juttu sõnavõtus – p.v. ” P.S.” märkmete allosas).

Oma põliskodumaa lähiajaloost teame, ei jaksanud pealetungiv vaenlane suvel 1944 Kirde-Eestis -- Sinimägedes – mitu kuud paigal püsinud kaitseliinist läbi murda. Ennastsalgava kaitse andsid kodumaale väe-üksused, mis koosnesid peamiselt eestlastest. Suve lõpu-poole seadis pealetungiv vaenlane aga üles teise rinde Lõuna-Eestis, kus tal õnnestus l7. septembril Emajõe ääres asuvast kaitseliinist -- eestlastest punaväelaste abil -- läbi murda. Sealt algas vaenlase edasitung Põhja-Eesti suunas.

Samaaegselt alustasid sakslased Eestist kiir-lahkumist. Põgenes ka Hjalmar Mäe ja tema nukuvalitsus – seega tekkis võimuvaakum teatud määral analoogne sellega, mis toimus aastal 1918. Peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots kuulutas 18. septembril Tallinnas välja uue vabariigi valitsuse, eesotsas peaministri asetäitja Otto Tief’iga. Pika Hermani tornis asendati Saksa lipp Eesti Vabariigi sini-must-valgega ja paljud lootsid, et kordubki 1918! Kahjuks jäid aga need ootused-lootused asjatuks. Tehniliste takistuste tõttu – vaenlase põmmirünnakute läbi katkenud elektri-ühendus trükikojas -- ei jõutud isegi “uut” Eesti Vabariiki ametlikult välja kuulutada, ja mõne päeva pärast olid punaväed juba Tallinnas ja Eesti riigilipu asemele Pika-Hermanil heisati punalipp sirbi ja vasaraga. Teatavasti tegi selle “ulja” töö üks punakorpuses võitlev eestlane. Siit peale algas Eestis taas orjaaeg, mis kestis ligi 50 aastat, seekord Nõukogude “paradiisis”.

Seoses mainitud sündmustega – eesseisvat lootuseta olukorda isegi ette ennustades – algas sügisel 1944 eestlaste suur-põgenemine kodumaalt: kel võimalik, need mootorpaatidel üle Baltimere Rootsi, teised laevadel koos rindelt saabunud haavatutega Saksamaa suunas. Kuigi täpsed andmed põgenike arvust puuduvad – osaliselt seepärast, et pole teada kui palju neist põgenedes hukkus, arvatakse, et tol’ saatuslikul aastal pääses läände umbes 80 000 eestlast. Nende hulgas ka paljud teist täna õhtul siin, lugupeetud kuulajad, samuti meie tollane 8-liikmeline perekond: mina, mu kolm nooremat venda ja väike – tollal veel kaheaastane – õde, minu 77 aastane vanaema ning mu isa ja ema. Olin siis 15-aastane poisike, aga pidin mõneti ka mehe eest välja astuma.

Mu isa, Julius, lisaks oma taluperemehe ametile oli elukutselt metsapraaker. Sellena oli ta Tallinnas asuva Põhja Paberi ja Puupapivabriku kauaaegne ainuesindaja Saaremaal. Seoses viimatimainituga oli isa tihedas kontaktis Eesti saarte ja mandri vahel sõitvate laevade omanikega, k.a. M/P Elli kapten-omanik. Arvesse võttes üha kriitilesemaks muutuvat sõjalist ja poliitilist olukorda mandril tegi isa koos mu ema ja mõninga lähedase sugulasega suvel 1944 otsuse, et kogu suguvõsa koos lähituttavatega, kes soovivad, lahkub kodumaalt niipea, kui selleks saabub “õige aeg”. Põgenemise läbiviimiseks oli tal vastav kokkulepe M/P Elli kapteniga. Kodusaarelt lahkumise kuupäeva lükati aga korduvalt edasi – oodati ja loodeti, et vast ehk kordub aastal 1918 toimunu!

Meie ettekavatsetud kodumaalt lahkumise plaaniga tekkis aga vahepeal tõsine raskus. Minu isa ja tema mõttekaaslaste plaanist oli haisu ninna saanud naabrimees “Jaan”, sama mees, kellest teati, et ta esimesena meie külas heiskas juunis 1940 sirbi ja vasaraga punalipu, ja sügisel 1941 vahetas ta selle haakristiga varustet, veidi teistsuguse punase lipu vastu kiiresti välja. Naabri kaebuse peale ilmus saksa poliit-politsei peatselt meie kodu-uksele, vist augusti lõpupäevil; isa vahistati ja viidi Pangale, kus asus kohalik ülekuulamisasutus. Sealt saadeti ta komandatuuri vanglasse Kuressaares, süüdistusega, et ta olevat teinud ettevalmistusi rahva massiliseks põgenemiseks, mis õõnestavat riigikorda ja tekitavat rahva keskel ärevust!

Seoses isa vangistamisega tuli meie põgenemisplaanis teatud ümberkorraldamisi ja tööjaotuse muudatusi teha. Kiiruga kokkukutsutud lähisugulaste nõupidamisel, kus pearoll lasus mu emal – aga teatud määral ka minul, kuna olin juba 15-aastane “mees” – otsustati, et ema ülesandeks jääb isa sakslaste käest vangist välja kaubelda ja minust sai jalgrattur-virgats, vahendamaks teateid külarahva ja laevakapteni vahel seoses muutunud olukorraga. Kapten elas meie külast -- Võhmalt -- umbes 15 kilomeetrit eemal, Ninasel, teisel pool Küdema lahte. Telefoni ei juletud selleks kasutada, aga leiti, et ega’s sakslased ju poisikest jalgrattal kahtlustama hakka. Ei hakanudki!

Teine osa meie põgenemiskavast sisaldas samuti veidi kavalust. Ärasõidu plaani kohaselt tuli meil M/P Elliga, mis oli ankrus Küdema lahes, pimeda öö varjus purjede abil mööda pääseda paar kilomeetrit eemal asuvast sakslaste piirivalve punktist, mis oli Pangal. Teadsime, et üheks piirivalvuriks seal on eestlane, keda võib usaldada. Lepiti kokku, et õhtul, mil’ toimub meie öine väljasõit, jääb tema hooleks piirivalvemeeskond korralikult “pidutsema” panna – s.t. mehed purju joota!

Mul on rõõm siin mainida, et emal õnnestus sakslaste käes vangis olev isa – Kuressaare tuttavate abil -- vabaks osta. Minu teada läks see maksma kaks vankritäit loomaliha. Isa jõudis koju mõned päevad enne põgenemisõhtut, milleks oli määratud 22. september, seega juhuslikult sama päev, mil’ Tallinn taas venelaste kätte langes ja eelpool mainitud ”punakangelane” Pika-Hermanil sini-must-valge Eesti riigilipu sirbi- ja vasara-punalipuga asendas.

Minu mälu järgi läks õhtu pimeduses põgenike vedamine sõudepaatidel Võhmal asuvast Veerenina rannast eemalseisvale emalaevale – mis oli ankrus Küdema lahe põhjaosas – suhteliselt viperusteta, välja jättes mõningad raskemeelsed eemaldumised kaasa võetud kraamist. Ilma erandita, midagi peale väikese käsipakikese laevale kaasa võtta ei lubatud -- tuli ju ruumi säästa inimestele! Suuremad pakid tuli lihtsalt kaldale jätta, kust need teatavasti järgmisel hommikul kojujäänud külarahva poolt leiti ja omastati, k.a. hobuseid vankriga – sinna jäi ka meie armas, noor hobune Miira -- millega eelmisel õhtul randa oli tuldud. Nagu mäletan, sai meid laevale 180 inimese ümber, nende keskel mitmed emad väikelastega -- oli ka vanaemasid ja vanaisasid. Naisperet oli mõne võrra rohkem, kuna mitmetel olid abikaasad jäänud sõjatandrile, nii ühele kui teisele poole rindejoont.

Nii, nagu oli ette planeeritud, M/P Elli purjetas 22. septembri hilisõhtul vaikselt mööda Panga piirivalve punktist (võisime vaid arvata, mida tegid piirivalvurid tol momendil!) ja peatselt olimegi teel ulgumerele – kursiga Gotlandi saarele, Rootsi idarannikul. Esimesel ööl laabus sõit seiklusteta -- jõudsime päris hulgakese põgenemisteest seljataha jätta. Keskhommikuks oli aga tõusnud tugev tuul, mis mõne tunni pärast juba lausa tormiks muutus. Õhtupoolikul ütles üles Elli mootor ja tugeva tormi tõttu oli peatselt ka purjede kasutamine tõsise raskusega seotud. Seega oli M/P Ellist ja tema inimlastist saanud abitult õõtsuv pähklikooreke tormis mõllavas Baltimeres. Ei tea, kui kaua oleksime sel moel suutnud vastu pidada, kui meid poleks järgmisel varahommikul juhtunud nägema valvelolev Rootsi sõjalaev, kes meid lahkelt oma pardale võttis, Elli sleppi sidus ja meid mõne tunniga Farö saarele toimetas. Sealt algas meil põgeniku-laagri ajajärk, mis kestis mõnele pikemat aega, teisele lühemat – olenedes, kuidas kellelegi töö- ja elukohad leiti. Sellest vast ehk lähemalt ühes teises ettekandes, kunagi lähitulevikus!

Epiloog. Seitse aastat hiljem emigreerus meie seitsmeliikmeline pere Kanadasse – vahepeal olime Göteborgis, Rootsis matnud vanaema. Täna on Pahapilli sugupuu, mida olen juba mõnda aega hoolega koostamas, Põhja-Ameerika “okstel” juba 61 nime, neist 5 manalasse jõudnud, 56 elavate nimekirjas, kellest 8 on omale USAs kodu loonud, 48 Kanadas -- peamiselt Suur-Torontos ja selle ümbruses.

Aitäh kuulamise eest!

--------------------------------------------------------

P.S. Kuna mul pole tehniliste vahendite puudumisel võimalik “slaide” näidata, mida olin kavatsenud teha, siis saadan õega kuulajate laudadele mõningad koopiad lehest, millel on kaks kaarti. Esimesel neist Mustjala vald -- sealt leiate Võhma, Ninase ja Panga külad, kus toimus tegevus, millest kõnelen; samuti Küdema laht, kust algas M/P Elli põgenemisteekond Rootsi. Teisel kaartil on ülevaade Baltimere piirkonnast, k.a. Saaremaa, kus 60 aastat tagasi M/P Elliga raske sügistormi kätte sattusime ja valveloleva Rootsi sõjalaeva abil Neptunile küllasõidust pääsesime. Kaardid avanevad, kui “klõpsutad” allpool antud veebiaadressile.

Mustjala vald - külad ja Küdema laht